Odin on vaimselt elanud läbi ilmselt ühe raskeima asja, mida üks loom läbi elada saab. Nimelt elasid tema ja tema liigikaaslased koos oma vanaprouast perenaisega, korteris oli vist kokku ligi 10 kassi. Ja kahjuks see vanaproua suri.. ning see avastati alles nädala-kahe pärast. Seega elasid need loomad koos oma surnud perenaisega ja pidid ise leidma mida süüa-juua, et ellu jääda. Osa kasse leiti korterist ka juba lahkununa. Meile jõudis neist 5 ja nad olid kõik väga raskes seisus – veetustunud, nälginud ja hirmu täis.
Odin on siiani olnud väga iseloomukas. Talle ei meeldi väga teised kassid ning pigem on omaette. Algselt ei meeldinud talle ka see, kui tahtsime teda paitada või sügada – järgnes kas urin või käpahoop. Tänaseks on see muutunud, talle meeldib kui temaga tegeletakse ja talle tähelepanu antakse. Eriti sõbraks saad olla siis, kui lähened kassimaiustega – need on ta lemmikud.
Eriti eriliseks teeb teda see, et tal on igal käpal viie asemel hoopis kuus varvast. Ja neid ta vahepeal ka eksponeerib – ajab laiali ja siis need on nagu väikesed lehvikud.
Odin sobiks perre, kus ta saaks olla üksik kass. Hetkel elab ta meil ka eraldi köögiruumis, sest teised kassid pigem ärritavad teda.
