Akashaga on natuke kurvem lugu. Kui ta oli kassipoeg, siis sai ta meie juurest on päriskoju. Elas seal rõõmsalt ning ükspäev helises meie telefon, ning saime teada, et tema omanik ei saa tema eest enam hoolitseda ning tütre pere küll proovis teda enda juurde võtta aga kahjuks Akasha ründas korduvalt perekoera ning see ei ole miski õnnelik kooselu. Nii ta siis meile tagasi tuligi, hetkel on ta ikka veel üsna stressis ja panime ta elama tagumisse tuppa, kus on vähem lahtiseid kasse. Enam ta ei urise ja ei kössuta, käib ikka ringi ja küsib kõba häälega süüa.